Järvselja kogukonna ja loodusesõprade nimel kirjutas Kuningamännile vaat et lausa armastuskirja Järvselja raamatukogu juhataja Ene Runtel:

„Sinu vanus on peaaegu 400 aastat, see tähendab ju nelja sajandit! Mida kõike oled Sa nende sadade jooksul näinud! Juba Põhjasõja ajal olid Sa parajalt kõrge, nägemaks sõdalaste liikumist all maa peal. Kui puud räägiksid, vestaksid Sina ehk meile sellestki, kuidas töömehed kaevasid labidaga kraave ja kanaleid, raiusid kirvega võsa. Ja kui palju metsalõikajaid on Sinust möödunud, kirved ja saed õlal, toidukott ka kuskil rippumas. Hommikul võis nende samm üsna reibas olla, kuid peale rasket päevatööd oli kodutee vaevaline. See oli paik, kus veidi puhata, toetades väsinud selga vastu tüve. Oli aegu, kus puhkusehetkel võisid nad just siin kuulda metsiste kevadist „saagimist”. Tihti peatati ka metsaveohobused, kellel oli samuti vaja jõudu koguda. Küllap oled näinud sedagi, kuidas vankril või reel pikutav mees võis ka pidutsemast tulles olla nii „väsinud”, et hobune ta koju tõi. Oled näinud hobustel paruneid, sulaseid, saksa ja vene sõdureid, ka tanke...

Saabus aeg, mil metsavaikus hakkas kaduma. Maa Sinu juurte all lõi kõikuma. Metsa ilmusid rasked, mürisevad traktorid. Ka traktorist peatus tihti just Sinu juures. Miks? Sest Sa oled ju Kuningamänd. Kui lähedusse asutati kool, peatusid koolilapsed siin. Ikka proovisid nad, mitu kätepaari ulatuvad puu ümbert kinni võtma, samas teades, et siit saab ka jõudu.

Lugematuid kordi on Sinu juures viibinud iga kõrgharidusega metsamees, sest sirgud sa ju Eesti metsameeste Mekas. Oled olnud ja oled noorte armunute kohtumispaigaks. On teelisi, kel aastakümneid olnud tavaks austusest Sinu vastu maani kummarduda... Paljudel inimestel on kombeks tulla ja Sind lihtsalt kallistada, sest Sinust õhkub jõudu ja tervist.

Et Sa asud „ürgmetsa” tee ääres, ei möödu ükski matkaja Sinu juures peatumata. Oled võimas ja tugev. Vähe sellest, et Sind on räsinud tuuled ja tormid, on Sind püüdnud hävitada ka vandaalid, süüdates Su sisse tule ning lõikudes mootorsaega krobelisse tüvesse oma nimetähti... Sa pidasid kallaletungile vastu. Haavad on kinni kasvanud. Elad vapralt edasi...

Hobuste aeg on ammu möödas. Nüüd sõidetakse kõikjalt Eestist Sinu juurde autodega. Eriti palju austajaid käib viimastel aastatel, raskel pandeemia ajal. On aeg, mil inimene peab inimesest eemale hoidma. Sind, Kuningamänd, võime aga ikka kallistada ja põse vastu krobelist koort suruda. Keegi ei oska arvata, kui paljudele oled Sa raskel ajal elujõudu ja hingerahu pakkunud.

Oled meie kogukonna, kõigi Eesti metsameeste ja loodusesõprade jaoks justkui monument. Meie metsade Monument, elav Kuningamänd, kes ei vaja püsimiseks mingeid kulutusi. Ehk ainult hoolimist ja armastust, nagu kogu meid ümbritsev loodus. Hoiame Sind! Oma võimsuse ja ainulaadsusega oled Sa kindlasti väärt kandma 2022. aasta Euroopa puu tiitlit.“