Kuningamänd, see võimas vana puumürakas, on kõikide metsandust studeerinud üliõpilaste mälusse oma jälje jätnud. Teenekas metsamees Ülo Erik (sünd 1928) on aga lausa selle puu otsas käinud ja meenutab seda seiklust nii: „380-aastane mänd lummab igaüht, kes teda näeb või puudutab. Kui vaadata ajas tagasi, siis võib arvata, et ta on oma eluajal keset lagedat seisnud vähemalt kaks korda, siis kui 1880–1890ndatel aastatel tema lähiümbrus lagedaks raiutud oli. Nii vanad on metsad, mis praegu teda ümbritsevad.
Võib arvata, et ka 1776. aasta paiku oli ta lagedal, siis kui tema eakaaslased olid juba laudadeks saetud. Nii kauget aega numbrina on raske ette kujutada, aga tol aastal ehitas James Watt esimese aurumasina ja Ameerika Ühendriikide Kongress võttis vastu iseseisvusdeklaratsiooni ning sellega seoses ütles end Euroopast lahti.

Mina astusin Tartu Riiklikku Ülikooli metsandusteaduskonda esimesel sõjajärgsel aastal 1945. Igal kevadel siirdusime üliõpilastena õppepraktikale, mis toimus Järvseljal, kus õppisime metsa päriselt tundma. Muidugi oli ja on auväärne krokodillikorbaga Kuningamänd omaette sümbol kõikidele metsanduse tudengitele, kes seal kunagi on õppinud.
Nagu alati, tudengi elu on krutskeid täis. Nii oli ka meil. See võis olla teise kursuse praktika ajal, kui miskil põhjusel otsustasin Kuningamänni otsa ronida. Tol ajal kasvas männile üsna lähedal üks jändrik kuusk, mille võra oli vana puu sisse kasvanud. Igatahes kuuse otsast sain ma otse männi otsa.
Mäletan, et maale tagasi saamine oli palju suurem tegemine, aga näe, siin ma olen. Kuuske pole enam ammu.
Tean, et mõned mehed käisid seal veel, aga ma ei mäleta enam, kes need olid. Igatahes selle tembuga olin oma kaaslaste hulgas tehtud mees!“